Filmi "Good Copy, Bad Copy" arvustus

Vaatasin päris huvitavat Taani dokumentaalfilmi "Good Copy, Bad Copy", mis rääkis taaskord autoriõiguste teemadest, ent veidi omamoodi võtmes. Täpsemalt käsitleti filmis konflikti praeguse autoriõiguse seaduse ja hiljutiste tehnoloogiliste arengute vahel, mis võimaldavad autoriõigustega kaitstud materjali inimestel hõlpsasti omavahel jagada. Film teeb kiire tiiru ümber maailma, näidates vaatajatele kuidas erineb kunsti ja kultuuri suhtumine maailma eri paigus nagu näiteks Nigeerias, Rootsis, Brasiilias, UKs ja USAs. Kui Ameerikas on piraatlus suureks probleemiks ning selle tõttu jääb muusikatööstusel igal aastal saamata miljardeid dollareid, siis näiteks Nigeerias, peetakse seda halvaks tavaks ning kellelgi ei tule mõttesegi, et ta peaks kohaliku artisti loomingut illegaalselt kuulama. Kuid välismaiste artistide muusika soetamine illegaalselt on seal täiesti aktsepteeritav.

Filmis toodi välja ka ThePirateBay skandaal, kus probleem tekkis sellest, et USA muusikatööstuse ning seaduse järgi oli leht ebaseaduslik, kuid Rootsi seaduste järgi, kus ka veebileht loodi, oli kõik seaduslik. Mõneks ajaks suutsid ametivõimud lehe ka maha võtta, kuid üsna kiirelt saadi leht ka uuesti üles. Tänasel päeval ei näe lehe loojad enam võimalust, et seaduslikult võiks lehega probleeme tekkida.

Kõige enam meeldis mulle selles filmis Peter Jenneri vaatenurk ja lähenemine piraatlusele ning selle tulevikule. Ta leidis, et piraatlus ei saa toimida ilma tarbijateta ning seega seni, kuni keegi neid teenuseid kasutab, ei kao ka piraatlus kuhugi. Tema meelest on kõige suuremaks probleemiks tänases autoriõiguste maailmas just plaadifirmade aegunud ärimudel, mis tänapäeva tehnoloogilisel ajastul toob endaga kaasa vaid ühiskonna arengu aeglustumise.

Kokkuvõtvalt leian, et film oli toredalt ja isegi kergelt humoorikalt üles ehitatud - lihtne vaadata ja kõigile arusaadav. Veidi andis tunda ka põhjamaine lähenemine, kus pausidel ja vaikuse momentidel oli tunda kandvat jõudu.. :) Film on hea võimalus kiire ülevaate saamiseks piraatlusest üldiselt ja näitab, et piraatlus kui selline ei olegi üldse üdini halb nähtus mille vastu peaks võitlema, vaid pigem peaksime me olukorraga kohanema ja oma mõttemaailma ning ärimudeleid vastavalt uuendama.

Kui kellelgi huvi tekkis, siis film ise saadaval siin.

WR: Töötaja privaatsus töökohal - probleem või mitte?

Privaatsus üldiselt on minu meelest hästi huvitav teema, mida on saanud antud kursuse raames korduvalt läbi mõelda ja arutleda. Ometi toodi sisse minu jaoks uus mõte - privaatsus töökohal. Ei olegi selle teema peale ise pikemalt peatuma jäänud. Töötan ettevõttes, kus üldiselt selle teemaga probleeme ei ole olnud ja hästi ei usu, et ka tulevikus võiks tekkida. Kuna meil on ettevõttes üsna vaba keskkond, ei ole tundnud ka vajadust täpsemalt uurida, mis andmeid ettevõte minu arvutis toimuvast talletab ja kui kaua. Iseenesest võib olla tasuks lähemalt uurida. Kuna mulle endale meeldib ka isiklikud asjad tööasjadest eraldi hoida, siis kasutan isiklikuks otstarbeks pigem oma privaatset e-maili kontot ja töö asjadeks töö oma - seega ei ole ka siin probleeme tekkinud. Ei usu ka eriti, et töötajatel peaks tööajal isiklike teemadega tegelemine otseselt keelatud või kuidagi pidi piiratud olema. Eeldan, et täiskasvanud inimesed teavad ise kuidas oma aega otstarbekalt kasutada. Samuti võib elus kõiksugu asju ette tulla - vahel on vaja isiklike asjadega rohkem tegeleda ja teinekord jälle on vaja tööl rohkem pingutada ja isiklikust ajast aega varastada.. Seetõttu hindan ja austan pigem suhtumist, et kui töö on tehtud, siis on kõik ok ja kui töö tehtud ei ole, siis on see töötaja enda probleem, mis päädib siis ilmselt juba mingisuguste muude sanktsioonidega.

Minu kergeks pettumuseks keskenduti antud töö puhul peamiselt e-mailindusele ja kergelt puudutati ka hästi üldiselt kiirsuhtluskanaleid, kuid teemaga oleks võinud vabalt ka palju laiemaks minna ning lisada veel erinevaid aspekte. Üks tänasel päeval kindlasti olulisi ja arvestatavaid aspekte on kogu sotsiaalmeedia maastiku käsitlemine töökohal, nagu näiteks Facebook, Instagram ja Twitter. See on üldiselt iga inimese eraelu puudutav valdkond, mis paraku on loomulikuks osaks tänapäeva inimese igapäeva elust. Tööandjatel tuleb kindlasti ühel hetkel otsustada, kas ja kuidas sotsiaalmeedia kanalite kasutamist tööajal piirata. Sellel teemal ka üks pikem arutelu leitav siit.

Lisaks sellele on USAs näiteks teinekord suureks probleemiks tööandjate liigne tungimine töötajate eraellu, uurides nende tervislikku tausta. Kui palju peaks tööandja ikkagi töötaja tervise kohta teadma? Kas see on okei, et tööandja uurib töötaja tervisliku ajaloo kohta? Kusagil läheb ka siin piir, mida on keeruline kindlaks määrata. Oleks ju hea, kui tööandja teaks, kui töötajal on näiteks langetõbi, et ta teaks valmis olla kui töötajal krambid tekivad ja teaks mida ette võtta. Samuti oleks hea teada ka, kui inimesel mõni muu tõsisem tervisehäda on, millega tööandja arvestada saaks. Samas, see kas ja milliseid rasestumisvastaseid vahendeid töötaja kasutab, tundub küll juba ilmselge liialdusena. Huvitav lugemine sellel teemal:
https://www.boston.com/jobs/jobs-news/2016/02/18/are-employers-really-using-data-to-monitor-workers-health

Kokkuvõtvalt leian, et töö oli korralik ja huvitav, kuid teema laia püstituse tõttu oleksin oodanud veidi ulatuslikumat lähenemist. Lisaks e-kirjadele oleks võinud käsitleda ka sotsiaalmeediat, telefoni kasutust, üldist arvuti kasutust jne. Mõnus lugemine, mis iseenesest pani mind edasi mõtlema ja filosofeerima, seega kindlasti oleks ruumi teemat edasi arendada.

Viide tööle: https://wiki.itcollege.ee/index.php/I026_-_Kevad_2017_-_T%C3%B6%C3%B6taja_privaatsus_t%C3%B6%C3%B6kohal_-_probleem_v%C3%B5i_mitte?

Eetikakoodeksitest

Selle nädala ülesandeks oli mõne suurema IT ettevõtte eetikakoodeksi analüüs. Antud teemal veidi mõtiskledes, meenus mulle Apple'i mõne aja tagune skandaal. See oli seotud nende FBIga koostööst keeldumisega. FBI nõudis, et Apple avaks nendele ühe süüdimõistetud narkodiileri iPhone'i, et ametivõimud saaksid sealsele infole ligi, kuid Apple keeldus seda tegemast. Lõppes see lugu isegi kohtus ja minu teada Apple'it soosivalt. Kõigest sellest saab lähemalt lugeda siit. Igaljuhul tekitas too juhtum minus huvi nende eetikakoodeksi vastu ning otsustasin sellega lähemalt tutvuda.

Eraldiseisvat eetikakoodeksit Apple'i kodulehelt ja mujalt interneti avarustest ma leida ei suutnud aga nende Business Conduct'i, mis ka eetilist osa kattis, leidsin siit.

Üldiselt sellele peale vaadates, ei erine see olulisel määral ülejäänud suurfirmade ärieetika reeglitest. Tuuakse põgusalt välja Apple'i eetikakoodeksi 4 kõige olulisemat alustala:

Ausus
Austus
Konfidentsiaalsus
Seaduskuulekus

Lisaks räägitakse pikalt Apple'i töötajatele kehtivatest käitumisreeglitest tööl: kuidas ennast Apple'i töötajana esitledes väljendada, kuidas firma aktsiatega toimetada, kuidas huvide konflikti mitte sattuda jne. Täiesti standardsed suurettevõttele kohased reeglid. Sellele järgneb veidi tehnilisem osa, kus tuuakse välja kõik patendi, autoriõiguste, rahapesu, tehniliste standardite, kaubamärgi ja Apple'i identiteediga seonduv. Seejärel käsitletakse ka veidi veel kasutajatele suunitlust, nende konfidentsiaalsust, nendele kingituste tegemist ja kinkide vastu võtmist, suhteid konkurentidega ja ka avatud koodi kasutamise tavasid. Ja kõige lõpuks käiakse üle veel ka valitsuse esindajatega suhtlemise reeglid, töötajate valimise protsess, heategevuslikud toimingud ja ka töökeskkonna ja tervise teemalised punktid.

Kokkuvõtvalt leian ma, et midagi eriti uut ja huvitavat ma nende eetiliste väärtuste kohta teada ei saanud. Ootasin ise nendelt isegi rohkem kasutaja privaatsust ja isikuandmete kaitset puudutavaid tugevaid hoiakuid ja argumente, kuid neid ma seekord siiski kahjuks sellest dokumendist välja ei lugenud. Usun, et need on paljuski täiesti iseenesest mõistetavad reeglid ja väärtused, mida iga suurem/väiksem ettevõte võiks ja peaks järgima. Seega väärt lugemine oli ta siiski.

Andmeturve: tehnoloogia, koolitus ja reeglid

Selle nädala teemaga lähemalt tutvudes meenusid mulle kaks olukorda, kus täiesti süütud ja heasoovlikud inimesed interneti pahalaste küüsi on sattunud.

Esimene kord meenus mulle nii umbes 10 aasta tagusest ajast, kus ma ise ühes suuremas pangas tellerina töötasin. Ühel heal päeval astus minu ette üks armas naisterahvas, kes oli nii umbes 50ndates aastates ja täielikult mõistuse juures. Ta rääkis mulle, et soovib teha ühte suuremat ülekannet oma tuttavale Sveitsis ning tuli selleks panka, et ta oli oma interneti panga koodid hiljuti just ära kaotanud. Kui ma temalt täpsemat infot küsisin, et kellele ja kuhu panka ja millisele arvele ta ülekannet soovib teha, võttis too oma kotist välja kokkumurtud paberi. See oli väljatrükk tema e-mailist, mille oli selle tuttava käest saanud. Kirja lähemalt uurides, tundus see kõik mulle kuidagi kahtlane, kuid ei tahtnud ka liigselt uudishimulikuna tunduda. Otsustasin siiski asja veidi lähemalt uurida ja küsisin naiselt ikkagi, kuidas ta selle tuttavaga üksteist tunnevad? Seejärel selgus, et ta tegelikult ei tunnegi seda härrat, aga too olla talle hiljuti väga meeleheitliku kirja kirjutanud, kus ta temalt abi palus ja raha ülekandeks andmed jagas. Asi muutus minu jaoks veelgi kahtlasemaks, kui ta rääkis, et oli juba kuu aega tagasi mehele suurema summa raha maksnud, mille mees talle tagasi lubas maksta, aga enne seda oli naiselt veel veidi raha juurde küsinud. Otsustasin seejärel, et ei saa seda asja niisama minna lasta ja läksin juhataja jutule. Juhataja võttis asja enda hooleks, uuris asja veelgi põhjalikumalt ja läks hiljem naisega isegi politseisse. See juhtum on mul tänini selgelt meeles. Ma mäletan täpselt, kui kahju mul tookord sellest naiivsest naisterahvast oli ja kui abituna ma ennast tookord selles olukorras olles tundsin. 

Teine, esimesele korrale mõneti sarnane lugu, juhtus aga juba alles hiljuti ja ühe minu tuttavaga. Ühel päeval helises ta telefon ja seal kõneles keegi härra Microsofti töötaja ning väitis, et tema arvutis on mingi viirus ja selle hävitamiseks on tal vaja pääseda tema arvutisse. Kuna helistaja tundus minu tuttavale esinduslik ja pädev, siis ta uskus teda ja tõmbaski enda arvutisse soovitatud tarkvara kaugjuhtimise võimaldamiseks. Niipea, kui tarkvara sai arvutisse laetud, mõistis õnneks mu tuttav, et see ei ole kuigi loogiline ja tõmbas kiiresti arvuti ja interneti välja. Seejärel installeeris endale Windowsi uuesti. Hiljem muidugi selgus, et tema ei olnudki ainuke, kes seda laadi pettuse ohvriks langes. http://sakala.postimees.ee/4072413/microsofti-tootajana-esinenud-hakker-tungis-kooli-arvutisse

Kui esimesel juhul lõppes lugu päris kurvalt, siis teisel juhul oli õnneks inimesel piisavalt taipu ja nutikust, et ennast kõige hullemast tagajärjest päästa. Siiski on tunne, et pahalased muutuvad ajaga aina kavalamaks ja tulevad välja väga usutavate lugudega, et pahaaimamatute inimeste elu segada.

"Mitnicki valemi" kolm komponenti

Siinkohal oleks minu meelest kõige suurem osakaal teha koolitusel - inimesed saavad sel teemal ennast ise väga paljuski harida. Ka ühiskondlikul tasandil teavitustöö ei jookseks muidugi just kellegil mööda külgi maha. Kuigi sellised teemad on justkui ära leirdatud popmuusika hit, siis ilmselgelt on selle alast teadlikkust vaja inimestes siiski veelgi laiendada. Tehnoloogilise poole pealt, tasuks tavakasutajal kindlasti paigaldada arvutisse heal tasemel antiviirusprogramm, mis teda võimalikkest kahtlastest rünnakutest ja programmidest hoiataks. Ning reegilite poole pealt vaadatuna, tasuks inimestel oma e-posti haldus üle vaadata. Kindlasti tuleks luua kindel süsteem, mis sordiks välja kõiksugu kahtlase väärtusega e-mailid, et inimestel ei tekiks isegi mitte ahvatlust võõraid kirju avada. 

Teistmoodi IT

Minu jaoks üks inspireerivamaid erivajadustega inimestele suunatud tarkvara arendajaid on dr. Chieko Asakawa. Tema nägemus on, et disainides tarkvara võttes arvesse erivajadustega inimesed, on võimalik kasu saada tegelikult kõikidel. Ta on viimase kolme aastakümne jooksul aidanud edendada ja arendada mitmeid nägemispuuetega inimestega seotud tehnoloogilisi väljakutseid ning teinud sel alal hämmastavaid edusamme. Lisaks kõigele saavutatule, on tal ka kõrgelennulised ideed tulevikuks ning ma olen kindel, et tema panus selles valdkonnas on hindamatu. Üks tema viimase aja huvitavamatest kõnedest on saadaval näiteks siin: https://www.ted.com/talks/chieko_asakawa_how_new_technology_helps_blind_people_explore_the_world


Samas aga üks hiljutisi, kõige meeldejäävamaid ja liigutavamaid leiutisi on arvuti teadlase Haiyan Zhang'i poolt loodud Emma käevõru. See on mõeldud Parkinsoni tõbe põdevatele inimestele, kellel puudub igasugune teadlik kontroll oma liigutuste üle. Antud juhul oli Haiyan'i motivaatoriks ja peamiseks ajendiks aidata 32 aastat Emmat, kes on graafiline disainer ja kellel ei olnud peale diagnoosi saamist võimalik enam ei kirjutada ega ka joonistada. See viis selleni, et Haiyan hakkas uurima, kuidas tal oleks võimalik Emmat, ja temaga sarnase murega inimesi, aidata. Ta leidis inspiratsiooni spetsiaalsetest lusikatest, mis on mõeldud Parkinsoni tõve põdevatele inimestele ja lõi sarnase loogikaga ülesehitatud toote. Inimene peab käel kandma spetsiaalset käevõru, mis vibreerib vastupidiselt Parkinsoni tõvest tulenevatele vibratsioonidele inimese käes ning seega leevendab tunduvalt kokkuvõttes käe üldist vibratsiooni. Tänu sellele saab Emma taas üle pika aja kirjutada ja joonistada. See on kindlasti suurepärane abimees kõikidele, kes sellise haiguse tõttu kannatavad. Täpsemat infot võib leida siit: http://www.bbc.com/news/av/magazine-38208814/the-invention-that-helped-me-write-again

Kasutatavusest veebis

Eesti ametlikud infosüsteemid on kahjuks tuntud enda killustatuse ja erineva UX-i poolest näiteks.
Kasvõi näiteks statistikaamet - seoses paari koolitööga olen nende lehele viimasel ajal tihemini sattunud kui varem. Tuleb tunnistada, et kasutajakogemus jäi minu hinnangul alla igasugust inimlikkuse piiri. Lihtsalt võimatu oli vajalikku infot kiiresti leida. Selline infosüsteem, mida kasutavad kindlasti tuhanded Eesti inimesed võiks ikkagi olla lihtsasti kasutatav ja mõistetava ülesehitusega. Lisaks sellele on algusest peale ja ka tänasel päeval kasutajale meelehärmi tekitanud eesti.ee leht - lihtsalt piinlik on sellist disaini isegi vaadata, rääkimata kellelegi teisele näitamisest.

Samas kõik Google-i tooted on disainitud sarnaselt töötama. Kõik nende tooted (Gmail, Gdocs, Gmaps, Gphotos jne) töötavad laitmatult tsentraliseeritud UX ja visuaalse disaini põhjal.
Kasutaja logib oma Google kontoga sisse ja juba pääsebki ta ka kõikidesse muudesse kanalitesse lihtsasti ligi. Nad ongi põhimõtteliselt nagu üks süsteem, kus erinevad teenused sulanduvad ühtseks tervikuks. Kuna kõik erinevad funktsioonid on omavahel seotud, ei pea kasutaja pidevalt jälle uue kasutaja looma või uuele lehele sisse logima. Kõik toimib lihtsalt, loogiliselt ja kasutaja jaoks isegi märkamatult, navigeerudes nende vahel ei pane üldse tähele, et oleks erinevaid asju kasutanud.

Ma leian, et Eesti e-süsteemid võiksid samuti laitmatult koos töötada. See oli vanasti vähemalt eesti.ee mõte, aga nüüd on tunne, et liigutakse pigem hoopis kiviaega tagasi..

Ühe tarkvara arendus- ja ärimudeli analüüs

Seekord vaatlen lähemalt Saas'i ja Scrumi.

Tarkvara kui teenuse (ingl. Software-as-a-Service - SaaS) kasutamine tarkvara ärimudelina on üks võimalikest pilvelahendustest, mis on aasta-aastalt järjest rohkem populaarsust kogunud ning seda rakendatakse tarkvara ettevõtete poolt üha enam. Lahenduse lihtsusest tulenevalt eelistavad sageli kliendid tarkvara kui teenus mudelit traditsioonilisele tarkvara pakkumisele. Tuntumad näited SaaS lahendustest on Gmail ja Dropbox. Eesti ettevõtetest võib näitena tuua Toggl-i, mis võimaldab tööaja mõõtmist, ja Pipedrive-i, mis võimaldab ettevõtte müügitoru hallata jne. Edasi analüüsikski SaaS lahenduse eeliseid Pipedrive-i näitel.

Üks viimase ajastu trende on nimelt ettevõttete tarkvara tarbijastumine (consumerization), mis tähendab, et uut tarkvara ostvad ettevõtted või tarbijad eeldavad, et kõik tooted oleks sama lihtsad kasutada nagu näiteks Facebook. Sedalaadi muutused tarbija ootustes on viinud tarkvara ettevõtteid keskenduma oma toodete puhul rohkem üldisele tarbija kogemusele, et saada neid sama innukalt oma toodet kasutama. Kuna SaaS lahendus pakub kliendile just sedalaadi oodatud lihtsust, on ka Pipedrive just seda teed läinud. Sarnaselt DropBoxile pakuvad ka nemad oma klientidele vastavalt nende soovile just kasutusaja põhist teenust, mis muudab toote kasutamise kliendile väga mugavaks.
SaaS lahendus tagab ka nende klientidele hea ligipääsu nii rakendusele kui ka andmetele. Andmed pilves on ligipääsetavad igal ajahetkel, sõltumata asukohast, vajalik on ainult internetiühendus. See võimaldab klientidele vajaliku paindlikkuse ja vabaduse. Ilmselt paljuski just tänu nende ärimudeli lihtsusele ongi nad tänaseks niivõrd edukaks osutunud.

Arendusmudelitest on minu jaoks siiski kõige südamelähedasem Scrum. Seda ilmselt seetõttu, et olen pikka aega sellega ise lähedalt kokkupuutunud. Töötan ettevõttes, kus arendustöö käib peamiselt 2-nädalaste spintidena, seega küllaltki lühikestes tsükklites. See võimaldab minu meelest läheneda projektile paindlikult, ent samas seab ka väga konkreetsed piirid ja limiidid sellele, millega parasjagu tegeletakse ja kuhu on tiimi fookus suunatud. Kuna meie projekti näol on tegemist suhtlustarkvaraga, mida eeldatavasti kasutavad miljonid inimesed kogu maailmas, siis oodatakse projektilt ennekõike ajaga kaasas käimist ja kiiret reageerimisvõimet. Seda kõike kahjuks Waterfall mudeliga saavutada ei oleks kuidagi võimalik. Samuti meeldib mulle selle mudeli puhul selle nö inimlikkus. Aja ja ressursside efektiivne planeerimine, pidev vajadus hetke olukorraga kohaneda, tulemuste ülevaatus ja eneseanalüüs on vaid mõned näited mudeli argipäevalisusest.